Londoni trammid
1920. aastate keskel sõitis Londonis elektritrammiga rohkem inimesi kui kusagil mujal maailmas.
1952. aastaks olid aga kõik liinid suletud. Rööpad eemaldati tänavatelt ning trammiga seotud vaatepildid ja helid, nagu rippuvad kaablid, rahvarohked ristmikud busside ja metroopaviljonidega, kellad ja pidurite krigin, olid jäädavalt kadunud. Tänapäeval on punased kahekorruselised bussid ja maa-alune metroo oma ikoonilise kaardiga muutunud Londoni identiteedi lahutamatuks osaks. Pea 70 aastat tagasi tegevuse lõpetanud Londoni trammivõrgustik on peaaegu unustatud. Ent paar hästi restaureeritud ellujäänut, millest mõni teeb aeg-ajalt ka sõite, tervitavad endiselt külastajaid transpordimuuseumites.
Kirjandusteadlase Jason Finchi ruumiteooria alane töö uurib Londoni hobutrammi- ja elektritrammivõrkude narratiive, mis kirjutati 1860. ja 1980. aastate vahel, sealhulgas mälestusi, mis pandi kirja kümneid aastaid pärast trammide viimast sõitu. Neid narratiive leiab tuntud kirjanike, nagu Arnold Bennetti ja Maureen Duffy romaanidest ja lühijutustustest, aga ka memuaaridest, ajakirjandusest ja tehnikaajaloo kirjeldustest, mille on kirja pannud entusiastid ja endised töötajad. Sellel näitusel on väljas vanad fotod Londoni Transpordimuuseumi kollektsioonist, mida täiendavad väljamõeldud vestlused reisija Fredi ja clippie ehk naissoost konduktori Etheli vahel, kes jagavad 1942. aastal oma mälestusi New Crossi trammidepoos teed nautides.
Jason FINCH
inglise keele ja kultuuri kaasprofessor, Åbo Akademi, Turu, Soome.
Jason FINCH
inglise keele ja kultuuri kaasprofessor, Åbo Akademi, Turu, Soome.